Pole ammu aega võtnud, et midagi kirja panna. Kõigepealt siis see, et puhkasin kaks nädalat. Mida inimene teeb, kui tal on puhkus? No eks ikka seda, mida ta tahab teha. Nii mööduski pea terve puhkus Nasva sadamas kala püüdes. Pole mõnusamat asja, kui seal vee ääres seista ja konksu leotada, ahvenasaak on seejuures nagu boonus. Sai seal vanade kalameestega juttu aetud, mõnus rahvas, jutudki rahulikud heietused maast ja ilmast ja... kaladest. Noh ja mis sellest, et kodus on muru niitmata, peenrad rohimata, marjad põõsastel ja õunad puu all.
Puhkuse lõpus käisin pojaga Pärnut avastamas. Mees oli Ruhnu regatile meelt lahutamas. Mõtlesin, et mis minagi siis kodus istun. Oma auto küll määramatuks ajaks Tallinnas teeninduses uut aju ootamas, aga isa laenas mulle oma vana Fiati, mis muidu on tütre siinolekul tema käsutuses olnud.
Pärnu oli täpselt sama mõnus, kui ikka. Käisime rannas (sooja oli sel päeval 30 kraadi), jalutasime linnas ja käisime shoppamas. Laps valis müüja abil endale Montonist püksid, mind kutsuti alles proovimise hetkeks kohale). Rademaris trehvasime vahva meesmüüja otsa, kes lahkelt abistas jooksutossude valimisel, saime tänu sellele toredale inimesele tossudki ostetud.Tagasisõit kulges kiirelt, praamisaba oli poolteist tundi,elasime sellegi üle.
Nüüd siis olen terve nädala juba tööl olnud. Raske oli harjuda ja esimesel päeval tahtsin aina püsti karata, pole enam harjunud päeva istudes veetma.
Sügis on, ikka täiega sügis. Lapsel kerge kooliootus juba. Mulle tuleb meelde see, et ma ise ootasin alati augustis juba spetembrit. Et suvest juba kerge tüdimus sees ja tahaks vanu sõpru, põnev ju.
Täna sain teada, et nädala pärast esmaspäeval on muusikakooli avaaktus, jälle üks uus algus lapsele ja eks tervele perele. Väike kahtlus närib, et kas laps saab sellega hakkama, aga tahtmine on esialgu oi kui suur.
Selline august siis.
